Arhitektuuri pildistamine on nii väljas kui
siseruumides küllaltki keerukas, mis on seletatav peamiselt
sellega, et üks ja sama arhitektuuriline objekt, pildistatud
erinevaist punktidest või erineva valgustusega, antakse
fotograafilisel kujutisel erinevalt edasi. Ühel juhul annab edasi
õieti, ühel juhul moonutab. Seepärast tuleks ennem
pildistamist objekti tundma õppida.
Arhitektuuriteose stiili
iseärasusi rõhutatakse võttepunkti, rakursi,
valgusolukorra
jt fotograafiliste väljendusvahendite valikuga.
Arhitektuurifotograafias
on esmase tähtsusega võttepunkti kaugus ja kõrgus
objektist
ning võttenurk. Need tegurid määravad pildi
üldise
kompositsiooni, plaani suuruse ja perspektiivi ning mõjutavad
vormide
ruumitaju. Olulised on ka objekti valguslahendus ja temal tekkiv
valguse-varju
vahekord.
> <>Eriti tähtis on valguse
laad ning valguse-varju vahekord ehitise ruumilisuse, reljeefi,
viimistlusdetailide
(bareljeefide, skulptuuride jne) kujutamisel. Vähekontrastne
valgus
kaotab reljeefsuse, liiga kontrastses valguses hävivad detailid
valgustatud
osades (säritades varjupindade järgi) või
varjupindades
(säritades valgustatud pindade järgi). Hoone,
seda ümbritseva roheluse, taeva jt kompositsioonielementide
õige
värviedastuse saavutamiseks soovitatakse kasutada mitmesuguseid
filtreid ja sobivaid valgustundlikke
materjale. Näiteks valgete bareljeefidega kaunistatud kollase
ehitise
pildistamisel must-valgele filmile kasutatakse sinist või
taevasinist
filtrit, mis muudab kollase tumedamaks ning parandab kollase ja valge
kontrastivahekorda.
Kollane filter muudaks kollase ja valge toonierinevused veelgi
väiksemaks
ning hoone iseloomulik värvilahendus kaoks.
Vähema tähtsusega ei ole arhitektuurivõtete juures ka fotoaparatuur ja optika, kõige sobivaimad on nn shift-tüüpi objektiivid (võimalik objektiivi tugiraami nihutada). Objektiivi tugiraami nihutamise teel võib saada hoonetest pildi ilma perspektiivi moonutusteta. Perspektiivi moonutused tekivad siis, kui kõrget ehitist pildistatakse esimese korruse tasemelt. Et hõlmata kogu ehitist, kallutatakse aparaat tahapoole. Selle tulemusel on kogu hoone tugevasti moonutatud. Pildistamispunkti valimisel tuleb taotleda pildistatava objekti mõõtmete ja lineaarse karakteristika edasiandmist. Ühtedel juhtudel on otstarbekas pildistada kõrgemalt, teistel juhtudel aga võib sama punkt suruda hoone vastu maad. Kõige sagedamini tehakse arhitektuurifotosid külgpäikse käes, kuna sellise valgustuse puhul rõhutatalse hoone vorme ja suurendatakse reljeefsust. Arhitektuurilisi objekte on hea pildistada siis, kui asfalttänavad on märjad, siis tekivad helgid mis elustavad fotot ja loovad hea meeleolu. Suurt vilumust nõuab ruumide sisevaadete pildistamine. Siin tekib sageli lisaraskusi ruumikitsikuse, valguse iseloomu, ruumi sisekujunduse faktuuri, mööbli jne tõttu.
> |