Arhitektuuri pildistamine on nii väljas kui siseruumides küllaltki keerukas, mis on seletatav peamiselt sellega, et üks ja sama arhitektuuriline objekt, pildistatud erinevaist punktidest või erineva valgustusega, antakse fotograafilisel kujutisel erinevalt edasi. Ühel juhul annab edasi õieti, ühel juhul moonutab. Seepärast tuleks ennem pildistamist objekti tundma õppida.

Arhitektuuriteose stiili iseärasusi rõhutatakse võttepunkti, rakursi, valgusolukorra jt fotograafiliste väljendusvahendite valikuga. Arhitektuurifotograafias on esmase tähtsusega võttepunkti kaugus ja kõrgus objektist ning võttenurk. Need tegurid määravad pildi üldise kompositsiooni, plaani suuruse ja perspektiivi ning mõjutavad vormide ruumitaju. Olulised on ka objekti valguslahendus ja temal tekkiv valguse-varju vahekord. 

<>
<>Eriti tähtis on valguse laad ning valguse-varju vahekord ehitise ruumilisuse, reljeefi, viimistlusdetailide (bareljeefide, skulptuuride jne) kujutamisel. Vähekontrastne valgus kaotab reljeefsuse, liiga kontrastses valguses hävivad detailid valgustatud osades (säritades varjupindade järgi) või varjupindades (säritades valgustatud pindade järgi).  Hoone, seda ümbritseva roheluse, taeva jt kompositsioonielementide õige  värviedastuse saavutamiseks soovitatakse kasutada mitmesuguseid filtreid ja sobivaid valgustundlikke materjale. Näiteks valgete bareljeefidega kaunistatud kollase ehitise pildistamisel must-valgele filmile kasutatakse sinist või taevasinist filtrit, mis muudab kollase tumedamaks ning parandab kollase ja valge kontrastivahekorda. Kollane filter muudaks kollase ja valge toonierinevused veelgi väiksemaks ning hoone iseloomulik värvilahendus kaoks.

Vähema tähtsusega ei ole arhitektuurivõtete juures ka fotoaparatuur ja optika, kõige sobivaimad on nn shift-tüüpi objektiivid (võimalik objektiivi tugiraami nihutada). Objektiivi tugiraami nihutamise teel võib saada hoonetest pildi ilma perspektiivi moonutusteta. Perspektiivi moonutused tekivad siis, kui kõrget ehitist pildistatakse esimese korruse tasemelt. Et hõlmata kogu ehitist, kallutatakse aparaat tahapoole. Selle tulemusel on kogu hoone tugevasti moonutatud.

Pildistamispunkti valimisel tuleb taotleda pildistatava objekti mõõtmete ja lineaarse karakteristika edasiandmist. Ühtedel juhtudel on otstarbekas pildistada kõrgemalt, teistel juhtudel aga võib sama punkt suruda hoone vastu maad.

Kõige sagedamini tehakse arhitektuurifotosid külgpäikse käes, kuna sellise valgustuse puhul rõhutatalse hoone vorme ja suurendatakse reljeefsust. Arhitektuurilisi objekte on hea pildistada siis, kui asfalttänavad on märjad, siis tekivad helgid mis elustavad fotot ja loovad hea meeleolu.

Suurt vilumust nõuab ruumide sisevaadete pildistamine. Siin tekib sageli lisaraskusi ruumikitsikuse, valguse iseloomu, ruumi sisekujunduse faktuuri, mööbli jne tõttu.

Tagasi
Still-life fotograafia