PÕHILISED FILTRID 

1. Värvilise filmi jaoks: 

Polarisatsiooni filter 

Valgus on teataval moel korrastatud ehk polariseeritud, kui selle elektriväli on orienteeritud mingil kindlal moel. Kui nüüd valguse teele asetada selline seade, mis laseb läbi vaid kindlal viisil orienteeritud elektriväljaga valgust, siis valib seade temale langevast valgusest välja mingi eelistatud tüüpi valguse. Sellist seadet nimetatakse polarisatsioonifiltriks, mis kujutab endast kahe kaitseklaasi vahele paigutatud polaroidkilet. Kile koosneb kas ühtmoodi orienteeritud kristallidest või pikkadest molekulidest. Fotograafias kasutatakse polarisatsioonifiltrit, et fotosid teatud mõttes ebasoovitavast valgusest puhastada. Eelkõige tahetakse vabaneda soovimatutest peegeldustest mitmesugustelt pindadelt. Kui valgus pinnalt peegeldub, muutub tema polarisatsioon, võrreldes otse tuleva valgusega. Nii saabki filter peegeldunud valgusest osa välja korjata. Samas suurendab ta kontraste, teeb näiteks taeva tumedamaks, kuna osa sealt tulevast valgusest ei pääse filtrist läbi.

Põhiliselt valmistatakse kaht tüüpi filtreid: ringpolarisatsiooni ja lineaarpolarisatsiooni filtreid. Esimesi peaks kasutama isefokuseeruvate kaamerate või punktmõõtmist võimaldavate kaamerate puhul. Polarisatsioonifilter vähendab valgushelke ning suurendab värvide küllastatust ja selgust, võimendades näiteks taeva värvi. Ent sellega pildistamisel tuleb arvestada valguskaoga 1,5-2 avapunkti võrra.  Polarisatsioonifiltriga pildistades tuleb seda aeglaselt pöörata ning jälgida ühtlasi värvuste ja helkide muutumist. Suurim efekt saavutatakse, kui valgusallikas on objektiivi teljega teljega 90-kraadise nurga all. 35 mm lühema fookuskaugusega lainurkobjektiividega pildistades on võimalik, et taevas paistab ühes pildi servas tumedam, kui teises.  Selleks et vähendada peegeldusi, peaks peegeldava pinna ja objektiivi telje vaheline nurk olema umbes 30 kraadi. Polarisatsioonifilter vähendab peegeldusi mittemetalsetelt pindadelt nagu klaas, vesi, portsekan, värvitud pinnad. Ent paljud pol.filtrid annavad pildile külma sinaka varjundi, mistõttu võiks koos nendega kasutada ka sooja tooni andvaid filtreid.

Warm-up filter

Need on oranzid filtrid, mis lisavad pildile soojust. Neid on saadaval nii keeratavaid, kui ruudukujulisi. Warm-up filtrid on ühed populaarsemad, kuna nad on kasutatavad väga paljudes situatsioonides: maastikuvõtted, portreed, arhidektuur jt. Maastikuvõtete puhul päikeselisel päeval jääb pildile domineerima helesinine taevas mis muudab pildi igavaks ja tuimaks. Warm-up filter on ideaalne sellise pildi elavdamiseks. Ta suudab elavdada ka varahommikust halli ja õhtust päikeseloojangut. Portreede puhul jääb inimese nahk tihti kahvatu, eriti kui sa pildistad väljas pilvise taeva all või viludas. Jällegi tuleb appi warm-up filter, et lisada nahale loomulikku roosakat jumet. Need on küll põhilised kasutusalad aga nagu teada mõjub silmale alati paremini soojades värvides pilt kui külm ja tuim. Seega võid kasutada warm-up'i kõikjal, kus meeldib et efekti saavutada. Warm-up filtreid toodetakse kahes seerias 81 ja 85 ning erinevad tugevusastmed on toodud tähtedega A (nõrgeim) kuni EF (tugevaim). 81 seeria filtrid on paremad igapäevaseks kasutamiseks. Kui sa viid filtriga tehtud pildid ilmutusse, peaksid seda ka mainima, kuna muidu teeb masin ise automaatselt ja efekt läheb kaduma

Kiilfiltrid ehk Graduated

Kiilfiltreid on kahte sorti: neutraalseid, mis säilitavad loomulikud värvid, tumendades heleda taeva ning värvilisi, mis tumendavad taeva ja muudavad ka selle tooni. Neid toodetakse kahes-kolmes erinevas tumedusastmes. Kiilfiltreid kasutatakse väga palju maastike pildistamisel, mil on tihtipeale vaja tasakaalustada taeva heledus ja maastiku tumedamad toonid. Põnevaid efekte saavutatakse ka mitut filtrit üheskoos kasutades.  Ruudukujuliste kiilfiltrite puhul on otstarbekas kasutada filtrihoidjat, millesse saab üheaegselt asetada mitu filtrit. Automaatteravdusega kaamerate puhul, mille esimene lääts teravdamisel pöörleb, tuleks minna käsitsi tervadamisele alles siis, kui pildi teravus on paigas, asetada kohale filter. Säriaega tuleks määrata ilma filtrita, mõõtes valgust pildi tumedamate osade järgi, kuid filtrite kasutamise saab selgeks ikkagi ise katsetades. Maastike pildistamisel kasuatakse tavaliselt väikest ava, näteks f16 või f22. Sellega kaasneb oht, et filtri tumendatud osa üleminek heledale jääb pildil selgelt nähtavaks. Seda ohtu saab vähendada, seades ülemineku kohati horisondiga või kasutades lainurkobjektiivi veidi suurema avaga, näiteks f8 või f11.Kõige paremini on filtrite toime näha posiitivfilmi puhul, sest negatiivfilmile jäävaid efekte võidakse laboris positiivprotsessiga mahendada või hoopis kaotada

Hajutajad ja pastellfiltrid (Diffuser) 

UV filter 

UV filtreid kasutakase peamisel kõrgmägedes ja merel, kus puhta õhu tõttu on UV kiirte osatähtsus suurem. Nende silmale nähtamatute kiirte suhtes on igasugune tavaline fotoemulsioon tundlik. Et UV kiirtel on lühem lainepikkus, võib nende poolt tekitatav kujutis olla negatiivi tasandist natuke eespool ning muuta sel teel pildi ebateravaks

Toonivad filtrid - vaata siia

Tähefiltrid (Star) 

Erieffektide filtrid 

Optilisi efekte tekitavad filtrid 

2. Must-valge filmi jaoks: 

Must-valges fotograafias pidurdavad filtrid värvusi, filter laseb läbi need kiired, missugune värvus tal on ja neelab vastandvärvuse kiiri.  Mustvalgete piltide jaoks on põhiliselt neli filtrit- punane, oranz, kollane ja roheline. Kõik need filtrid lisavad pildile erinevaid halltoone. Nt. Kui sa pildistad taevast mis on sinine ja kus on valged pilved, jääb kokkuvõttes pildile ikka valge taevas, kuna toonide intensiivsuse vahe on nii väike.  Pilvede esiletoomiseks võib filtrite abil taevale antav halltoon fotol varieeruda valgest kuni mustani. Sinise filtri kasutamine jätab taeva valgeks, tumepunane teeb aga mustaks ning kollased ja oranzid võimaldavad igasuguseid vahepealseid toone.  Must-valges fotograafias tekib vajadus ühe või teise värvitooni mõju tagasisurumiseks, mida saab teha erinevate filtrite abiga. Filter annab efekti ainult siis, kui negatiivmaterjal on tundlik kiirte suhtes. Filtreid rakendatakse must-valges fotograafias kolmel eesmärgil: objekti eri värvusega osade edasiandmiseks normaalsetes heledusvahekordades, heledusvahekordade muutmiseks vastavalt loomingulistele kavatsustele ja pildistamisraskustest ülesaamiseks (nt.vanadel dokumentidel leiduvate värviliste laikude kõrvaldamine). Heade tulemuste saamiseks peavad säritus, negatiivmaterjali valgustundlikkus ning värvustundlikkus ja ilmutamine olema kooskõlla viidud kasutatava filtriga.  

Kollane
Kasutatakse kui on vaja eraldada sinist värvust kollasest või kõrvaldada ultraviolettkiirguse mõju, seega siis peamiselt pilvede esiletoomiseks ning merele ja mägedes. Kollase filtri rakendamisel on vaja säritust suurendada suhteliselt vähe 1,2-2 korda

Oranz
On kollasest tugevam, seda kasutakase peamiselt sinise ja tugevama filtri korral ka rohelise spektrivärvi tõkestamiseks, nagu  näiteks  kaugete vaadete pildistamisel läbi õhuvine. Säritust tuleb keskeltläbi suurendada 3 korda

Punane 
Siniste ja roheliste kiirte tõttu ei joonistu loodusfotodel välja varjund. Seda asjaolu kasutatakse ööefektidega piltide  tegemiseks päeval. Sinised ja rohelised esemed antakse fotol edasi väga tumedana, punased aga väga heledatena. Läbi õhuvine pildistamine on tagajärjekam punase filtriga. Säritust peab suurendama vähemalt 4 korda

Sinine 
Tugevdab kaugete vaadete puhul õhuvinet, seega aitab luua õhuperspektiivi. Filter teeb fotol punased värvused tumedaks ning sinised heledaks. Rakendatakse siis, kui tahetakse huuli, tedretähti või päevitust esile tõsta. Säritust tuleb suurendada 1,5-2 korda

Roheline
Kasutakase peamiselt looduses taimestiku paremaks detailiseerimiseks. Säritust tuleb suurendada 1,5 korda.

Tagasi
 Liikumismõju loomine