LIIKUMISMÕJU LOOMINE Meid ümbritsev maailm
on pidevas liikumises. Auto sõidab, lind lendab. Kuivõrd
materiaalsele maailmale on omane just liikumine, tahame ka fotol
näha
dünaamikat. Igapäevasest kogemusest teame, et kiirelt liikuv
ese tundub vaatamisel ähmasena. Liikumisele kaasneb ka
asjade
või olendite iseloomulik asend, mis paigalseisule ei ole omane,
nt. astumiseks kõverdunud jalg. Seega inimese alateadvuses
talletatud
tähelepanekute alusel kasutatakse fotol liikumismõju
loomiseks ähmasusi, mõne detaili iseloomulikku asendit,
diagonaaljooni
ja teatud ajavahemikul objekti juures ilmnenud erisusi.
 Ähmasused
tekitatakse
sobivalt valitud pikema särituskestuse abil. Sellega eraldatakse fotol
üksteisest erineva kiirusega liikunud esemed või detailid.
Kui kiiresti liikuvat eset soovitakse saada ähmasena ja tausta
teravana,
siis hoitakse aparaati paigal. Aparaadi optilise telje suhtes
enam-vähem
risti liikuv ese saadakse terav ja taust ähmane nn. kaasavedamisega
(panning). Niisugusel juhul märgitakse tasutal
või
maapinnal mõtteliselt koht, kuhu jõudnud liikuvat objekti
tuleks pildistada s.o. päästikule vajutada Liikumisele iseloomuliku
asendi fikseerimine on üks võimalus liikumismulje
loomiseks.
Põhilist kasutatakse niisugusel puhul lühikest
särituskestust.
Inimese nägemisvõimest lähtudes võib eristada
kahte
varianti: väga lühikest aega kestev liikumine mida silm ei
suuda
eristada (palli liikumine, veepiisa langemine jne) ja kestvam
liikumine,
mida silmaga näeb (lumetolm suusapöördel, spinnaker
purjejahil
jne). Diagonaaljooned süvendavad
liikumismuljet. Mõeldav on diagonaali kasutada ka sel juhul, kui
liikuv ese peab ülespoole rühkima. Kui aga fotol
tõeline
liikumine puudub, ei aita seda tekitada ka diagonaal, mida
mõnikord
püütakse luua ükses kadreerimisega. Vältida tuleks
risti asuvaid diagonaaljooni, sest need summutavad vastastikku
liikumismõju.
|