Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus. Loomuliku valguse iseloom sõltub päikese kõrgusest taevavõlvil, ilmastikust ja pilvitusest.  Päikesepaistelise ilmaga on pildistatavad objektid valgustatud suunatus valgusega, mille suund on kogu nähtavas ruumis ühesugune ning mis annab ühtlase maksimaalse valgustiheduse. Niisugune valguse-varju loomulik valgustus toob hästi esile esemete ruumilise kuju, pinnafaktuuri. Pildistamissuuna valikul tuleb arvestada päikesekiirte suunda objektiivi optilise telje suhte ning nurka, mille all pildistatavad objektid on valgustatud.  

Sompus ilmaga kaasneb tavaliselt värvustonaalne, praktiliselt varjudeta valgustus. Kui pildiväljas on suhteliselt hele taevas, siis kujutise kontrastsus oleneb objekti toonide gradatsioonist. Looduse, nt. maastiku pildistamisel, tuleb kannatlikult oodata soodsa valgushetke saabumist, võtta arvesse esemete varje, pilvede kuju ja nende kompositsioonilist paiknemist pildiväljas. Pildistuspunkti ja hetke valikul tuleb valgustingimuste kõrval arvestada ka õhuvinet, peegeldusi veelt või märjalt maapinnalt, tuulehoogusid jne

• päikese kõrgus 0-15⁰: päikese madalseis tõusul või loojangul, esinevad suured valguste ja varjude kontrastid ning loomuliku valguse efektid on väljendusrikkad. Kõige suurem valgustugevus on vertikaalsetel pindadel, horisontaalsed pinnad on tegelikult valgustatud vaid taeva hajutatud valgusega. 
• päikse kõrgus 15-30⁰ kõige suurema püsivusega päevavalguse periood, mil valgustus läheneb spektraalselt koostiselt keskmisele päevavalguse valgele valgusele.  
• päikse kõrgus üle 60⁰- seniitvalguse suurte valguskontrastidega periood, mil horisontaalsed pinnad on valgustatud maksimaalselt, vertikaalsed aga minimaalselt 

Objekti ülevalgustatud kohti võib kaitsta valguse pehmendajaga ehk varjutiga (kõrval pildil on näha kuidas see töötab).   See kujutab endast traadist raami, millele on kinnitatud poolläbipaistev riie. Varjuti abil võib päikesevalguset osaliselt katta, varjutades seega pildistatava objekti üksikuid alasid (nt. heledat riietust).

Sellel skeemil on näidisena kujutatud lisavalgustuse ja varjutite paigutust.   Üleval on näha pildistamise tulemus ilma abivahenditeta ja alumine pilt pärast lisavalgustuse ja varjuti kasutamist.  a- fotoaparaat   b- objektid  c- päike  d- aparaadi suunast lisavalgustuse peegeldaja  e- vastuvalgustuse peegeldaja  f- päikesevalguse varjuti  g- vahekate

Pildistamine pilves ilmaga 
Kui pildistatakse sombus ilmaga, vihmas, udus või lumesajus,  on valgustuskontrastsus väga madal. Suurte plaanide võtmisel on  aga tegemist näo vähe väljendusrikka valgustamisega ülevalt tuleva hajutatud valgusega. Et neil juhtudel tekitada valgushelke ja külgvalguse abil tuua esile ruumilist kuju, võib kasutada välk- või stuudiolampe. 

Üks sellistest näidistest on toodud kõrval oleval skeemil.  Üleval on näha pildistamise tulemus ilma abivahenditeta ja alumine pilt pärast lisavalgustuse kasutamist.  a- fotoaparaat   b- objektid  c- põhivalgusallikas  d- kontrastvalgusallikas