RUUMILISUSE LOOMINE  e PERSPEKTIIV

JOONPERSPEKTIIV põhineb inimese silma harjumuspärasel tähelepanekul, et vaatajast eemalduvad jooned koonduvad silmapiiril ühte punkti, näiteks raudteerööpad. Seetõttu saab ruumilisuse loomiseks ära kasutada esemete poolt tekitatavaid jooni ja esemeid endid, nagu näiteks elektrijuhtmeid, tänava piirjooni, inimesi, puid, autosid jne. Ruumilisuse loomiseks ei pruugi esemed tingimata ühes reas asuda, ka ei pea nad ühte liiki kuuluma, piisab isegi ühest esemest. Oluline on et nad oleksid äratuntavad ning nende suurus  vaatajale tuttav. Niisuguste esemetega antakse ruumile ka suurus, s.o. vaataja saab täpse ettekujutuse kõikide fotol kujutatud asjade mõõtmetest. Eriti tugeva ruumilisuse loob lainurkobjektiiv lähedalt pildistades, sest ta võimaldab pildiväljale haarata väga  laialdase esiplaani, mis suure teravussügavuse tõttu vahetult seostub kesk- või tagaplaani esemetega. Seetõttu muutub ruum näiliselt pikemaks. Teleobjektiiviga kaugelt pildistades on aga joonperspektiivi mõju tagasi surutud ja ruum tundub lühem. Ruumilisust tugevdab ka vastuvalgus, sest niisugusel juhul eralduvad esemed paremini foonist, kaamera poole suunatud varjud on aga joonperspektiivi täiendavaks elemendiks.

korral ühed esemed varjavad teisi ning praktilise kogemuse alusel inimene tajub neid eri kaugusel asuvatena. Sedalaadi ruumilisus esineb nii väikeste kui suurte, nii üksteise lähedal, kui ka kaugel asuvate esemete puhul. Mida kõrgemalt pildistada, seda tugevam ruumilisus saadakse. Horisont asetub madalamale, esiplaani esemed aga justkui lähemale ning tagaplaan kaugemale. Pildistuspunkti tõstmisel võivad esemed üksteise tagant täiesti välja tulla. Kui nad on aga äratuntavad ning seega nende mastaap antud, säilivad joonperspektiivi elemendid ka niisuguse linnuperspektiivi korral ning foto tundub vaatajale ruumilisena. 

TERAVUSSÜGAVUSEGA saavutatav ruumilisus põhineb asjaolul, et teravaks vaatamisega saab silmi ühte kindlasse punkti suunata. Sellest ees- või tagapool asuvat tajutakse ähmaselt. Mida pikem on objektiivi fookuskaugus, mida suurem suhteline ava ning mida lähemalt pildistatakse, seda lühem on teravussügavus ning seda tugevam on ka ruumilisus.

ÕHUPERSPEKTIIV põhineb asjaolul, et vaatajast kaugemal olevad esemed tunduvad õhukihi taga asuvatena ning seetõttu ebateravamad ja heledamad kui lähedased esemed. Kauguse suurenedes ei suuda silm õhuvine tõttu üksikasju lõpuks eraldada. Õhuperspektiivi mõju oleneb seega õhukihi paksusest, selle valgustatusest ning atmosfääris leiduvatest veeauru, tolmu ja suitsu osakestest. Õhuperspektiivi on lihtsam saavutada normaal- ja lainurkobjektiiviga kaugete vaadete pildistamisel, eriti mägedes, samuti ka udu ja sudu korral.

PINNAFAKTUURI väljatoomise eelduseks on kujutise teravus ja kontrastsus. Pinnafaktuur annab asjadele selguse, paneb foto otsekui särama. Ebateravate detailide ja lameda kontrasti korral võib pilt muutuda aga nii segaseks, et ei saagi aru, kas tegemist on vee või lumega, kiviga või kännuga. Ruumilisus tekitatakse peamiselt joonperspektiiviga, mis esineb kõige tugevamini siis, kui esemete pealispinnal leidub ühesuguse geomeetrilise kujuga pisielemente, nagu näiteks rehvi protektor, veepinna virvendus, riidekude jne. Sobivalt suunatud valguses tulevad need faktuurielemendid esile ning muudavad eseme ruumiliseks. Kumera ja nõgusa pinna korral saavutatakse joonperspektiivi avaldumine varjude abil, kusjuures ese tundub seda ruumilisem, mida rohkem esineb tema pinnal pooltoone. Kumerat pinda aitab nõgusast eraldada aga sellele langev mõne kõrvalseisva eseme vari. 

RUUMILISUSE SUMMUTAMINE ilmneb siis, kui fotol puudub igasugune mastaabi pidepunkt ja ka kujutatud asjade mõõtmetest ei ole vaatajal aimu. Seejuures võib olla pidlistatud päris tavalisi asju nagu lagedat lumist välja, liivadüüne või mõne masina mudelit. Kui aga maastikul või mudeli kõrval seisab inimene või midagi muud tuttavat, on vaatajal kohe kujutatust selge ülevaade.